Monster monster!

Ilmselgelt olete kõik juba aru saanud, kui suur vinguja ma olen. koguaeg jonnin ühe ja teise asja üle ja lõpuks leian kolmanda ka, mille üle ma üldse rahul ei ole.

Noh, nüüd teen natuke positiivsema postituse. Või vähemalt üritan.

Alustuseks nägin ma üht tõeliselt veidrat unenägu, mille pärast ärkasin suure jahmatusega ja väga nõmedalt ennast tundes. Algus iseenesest oli normaalne, kuid lõpp... võeh. o_o Minu jaoks oli see liig mis liig!

Mängisin hommikul jälle natuke WoWi enne kui otsustasin vaadata animed (jep, hakkasin ka seda tegema). See pani naerma. "Ao no Exorcist" (Blue Exorcist) On tõeliselt naljakas anime ning soovitan neile, kes seda näinud pole. Ja kellel huumorisoont jagub. Seal on deemoneid ja natuke verd (pole ka ime, miks mulle meeldib, mis?).

Õhtupoole, umbes kell kuus, otsustasime Liisiga välja minna. Ta ostis omale siidri ja mina, väike tatikas, alaealine, pubekas jne, ostsin omale rohelise Monsteri. Ausaltöeldes ma ei tea, miks kõik kurdavad selle maitse üle. Ja kuna paljude pärast olin samuti eelarvamustega, avasin selle purgi suure ettevaatlikusega ning kõhklesin enne maitsmist. See oli hea, ikka kuradi hea. Lõpuks olin ülirahul sellega, et ma ostsin omale selle enegiajoogi, mitte alkoholi, nagu Liisi. Tervist tuleb hoida?! :D

Esimest korda tundsin ka seda, kuidas ma hüperaktiivseks tänu mingisugusele joogile muutusin. Liikusin natuke mööda "seiklusrada", kuid kui tagasi tulin, olin üliväsinud. Jah, nii juhtub, kui reeglina muudavad energiajoogid sind uimaseks ja uniseks. Viimaks, kui ma olin rambil natuke lamasklenud ja oma küünarnukke koos sõrmedega vastu seda peksnud, otsustas Liisi, et ta tahab "Kodus ja Võõrsil" vaatama minna ning me sõitsime koju.

Ja nüüd ma siis istungi siin - mõtlen. Ayumi Hamasaki kummitab mind endiselt ja arvatavasti hakkangi seda kuulama.

Head päeva :)

You need a doctor, baby, you scared?

ot. Asking Alexandria - the final episode

Mängisin WoWi!
Pea hakkas lõpuks ringi käima ja lõpetasin mõneks ajaks. Nüüd olen mingisuguste tablettide peal ka. Ema ostis ju ravimid ja umbes viisteist minutit käis ta mulle neid sisse söötmas. Ütles, et vaatab, kuidas aitavad. Temaarust ma muutusin hüsteeriliseks, kui lihtsalt pastakaga vastu oma blokki peksin.
Mina ütlen, et tema muutub paranoiliseks. See ei tähenda ju veel midagi, et ma oma vana pastakat tappa üritan. Nagunii on see tühi ja paberil ei tundunud midagi selle vastu olevat.

Liska ٩(̾●̮̮̃̾•̃̾)۶ . says:

*kuule , sul igav pole seal w ? : D

brian † never was and never will be says:

*miks sa küsid?

*LÄHME JOOMA RAISK

Liska ٩(̾●̮̮̃̾•̃̾)۶ . says:

*nsm

brian † never was and never will be says:

*Kunagi

Liska ٩(̾●̮̮̃̾•̃̾)۶ . says:

*DDDVI igakell :D

brian † never was and never will be says:

*Lotte mahl on KÕVA

Liska ٩(̾●̮̮̃̾•̃̾)۶ . says:

*käi putsi :D

Jepp, mulle meeldib Lotte mahl. See maasika oma. :) Ma ei ole sXe (endaarust), kuid ma lihtsalt ei tarvita alkoholi, ei suitseta ja narkootikume ei puuduta ka.

Peace

ei, ma ei leidnud küll oma sisemise rahu, kuid vähemalt olen ma täiesti rahul praegu, kuigi tunnen endiselt tühjust. Ma sain mängu käima ning tegin omale kasutaja ära. Põhjus, mille üle rõõmustada, of course. Tüdrukud ilmselgelt ei mõista mind - mida kuradit ma leian world of warcrafti mängides? Noh, teoreetiliselt ma ei leiagi midagi, see on tore ajaviide ning väga äge mäng. Minuarust. Ja kuna ma tegin sinna RP serverisse kasutaja, siis on seal ikka täiega palju teisi. Ma ei ütleks küll enda kohta Algaja, sest mul on varemgi WoWiga kogemusi olnud, kuid mõningate asjade leidmisega läheb natuke aega. Sm. et ma olen esimest korda ju Blood Elf :)

Arvan, et varsti ostan veel ühe WoWi plaadi ja tõmban arvutisse. Loodetavasti ei pea the Burning Crusade eemaldama.

Kustutasin täna paar asja ka oma arvutist ning 84,4 GBst sai järsku 104GB. Pean samas vaimus jätkama ning kuidagimoodi oma arvuti mõttetust saastast puhastama. Eemaldaks vist kõik need filmid, mille ma plaatidelt arvutisse salvestasin. Need võtavad kohe väga palju mälu. ._. Aga ma ei viitsi jällegi neid plaate otsima hakata! Gah, dilemma? Vaevalt.

Ema tõi mulle täna mingisugused tabletid, mis peaksid nö. stressi maandama või minu tuju paremaks tegema. Ei tea, ei ole proovinud veel, kuid lubasin talle, et teen seda, kui minu tuju langeb alla nulli ja ma ei suuda enam oma suitsiidimõtteid pooleli jätta. Kõlan nagu pubekas, kellel hormoonid möllavad, aga need peaksid vist juba üle minema, kas pole? Olen seitseteist, varsti kahesateist täis. Mitte midagi pole parata. Võimalik, et see on pärilik ja ma olen perekonnas ainus (must lammas), kes jälle midagi nõmedat päris.

kesshite saikoro

ot. that means never die.

Ütleks, et tänane päev oli... tore. Nauditav isegi. Ema, kes hakkas muretsema minu vaimse tervise pärast, pakkus välja šoppamise. Ma nõustusin, kuigi suhtusin millegipärast sellesse plaani kõhklevalt. Umbes pool tundi hiljem istusime autosse (haha, ma ei tahtnud musta peaga minna [kaks päeva pole juukseid pesnud?!] ja siis ajasin need puhvi) ja siis algas meie viiekümne minutiline sõit. Terve tee sinna kuulasin Ayumi Hamasaki - Marionette'i.

Kuna ma olen viimasel ajal olnud eriline mängusõltlane, läksime Lasnamäe Euronicsisse, kus me ostsime mulle World of Warcraft: the Burning Crusade Expansion Set'i. Ma olin muidugi üliõnnelik [olgugi, et raske oli naeratada] ja lootsin, et see läheb ikka minu arvutis tööle.

Hiljem läks ema oma asju ajama ning jättis mu Lauluväljaku ette. Kuna ma ei kavatsenud seal niisama passida ja teda oodata, suundusin jala kesklinna poole. Jõudsin sinna üllatavalt kiiresti. 20-30 minutit läks, võib-olla vähem, võib-olla rohkem, ega ma aega ei mõõtnud. Käisin mööda Viru keskust ja Solarist ringi. Kuna mul jäi raha üle, siis mõtlesin, et ostaks omale midagi, aga nagu teada on, siis ma ei kanna ehteid rohkem kui 5 korda [kui see pole just tõesti asi, mis mulle VÄGA meeldib (neete paluks mitte arvestada)].

Umbes tund aega hiljem helistas ema ja teatas, et ta tuleb mulle järele. Läksin Coca Cola Plazasse teda natukeseks ootama ja seejärel läksin parklasse, kuhu ta juba vastu sõitis. Käisime Ülemistel ja ostsime mulle sisejalatsid, paar ägedat vihikut (üks meeldib eriti. Kõvade kaantega A4... rrhh). Jaaa pärast seda algas meie kodutee. Olin väsinud, kurnatud, masendavas meeleolus (jaaah, olen tõesti masendav). Koju jõudes panin oma mängu laadima ja nüüd ootan. Loodan tõesti, et see hakkab siin tööle. Vastasel juhul pean selle maha müüma/ära andma. Kui nii ongi, siis ma vist kingin selle hoopis oma nooremale vennale. Tal tuleb sünnipäev varsti :D

Osorezu ni tachiagari, kamen o hagitoru n da.

Omoide wa itsu no hi mo Utsukushiku utsuru mono Dare no me ni mo onaji you ni Dakedo sou bokutachi wa Hontou wa shitte iru Sore dake de wa nai koto o Douka wasurenaide Watashi mo ano ko mo kimi mo Bokutachi wa hyoumen dake Tsukurotte shinda you na Kao o kakushite ikiru tame Umarete kita wake ja nai Furikaerareru no wa Soko o toorisugita kara Tachidomatte wa mata susunda Douka omoidashite Watashi mo ano ko mo kimi mo Bokutachi wa kizutsuite Hikari sae miushinai Mou nando mo akirameta Sore demo mada koko ni iru Saa dare no tame de mo naku Jibun jishin no te de Osorezu ni tachiagari Kamen o hagitoru n da Ma ei saa sellest loost üle. Eile laulsin (loe: lõugasin) kaasa ja täna ka. Polegi ammu jaapani muusikat kuulanud. Tundub, nagu oleksid enamus neist lugudest seal positiivsed. Neil lihtsalt ON selline hääl ja imago. Aga see lugu - kui ma seda eile Youtubest kuulasin, tahtsin praktiliselt nutma hakata. ma isegi ei vaadanud sõnu üle ja pmst tundsin kohe alguses ära mingisugust seotust. Harva juhtub minu puhul midagi sellist, kuid näedsa, juhtus! Arigato, Ayumi Hamasaki! :)

oh noez!!!!

vaadake, kes oma parooli tagasi sai ja kes otsustas blogima tulla. ojaa, olen teie õudusunenägu sest nüüd tulen ma jälle vinguma.

alustuseks tahaksin ma mõned inimesed sõna otseses mõttes perse saata. mida vittu te endast ägedaid kujusid teete kui te olete tänu MINULE üldse niisugusele tasemel jõudnud. kui keegi tundis ennast puudutatuna, palun väga, kuid ma ei hakka ütlema, et just SINA oled see, kelle vastu ma sõimusõnu saadan.

teiseks, paluuuuuuuuuuuuun ostke mulle uued tujud või mida iganes. mul viskab juba endal see nõme masendus üle. peaks äkki tõesti mingisuguste tablettide peale üle minema? siis ma hüppaks rõõmust lakke ja käituda normaalselt nagu teie, mitte mõelda ainult sellest, kui äge oleks kellegi (kasvõi iseenda) verega seintel joonistada. jah, olen rõve. a keda kotib? mind igatahes ei koti enam. jookseks peaga vastu seina, see oleks lõbus.

kaks punkti ainult o_o hale olen.

ma pole terve augustikuu vist mitte midagi muud teinud kui lihtsalt world of warcrafti mänginud mõningate pausidega ja ma olen ikkagi hale kuju seal. mingi level 27. ja surnud sadatuhatmustmiljon korda! haaaaaa, hale, eks?

eile oli ka eriti tore päev. isa tuli siia, jõi ennast täis ning luges mulle moraali sellest, et ma ikkagi peaksin omale mehe muretsema. ma saan ju varsti kaheksateist. no suur asi ka ju, vanus on kõigest number. see ei tähenda ju kohe, et ma pean hoorama mingisuguste poistega.

täna hommikul ütles ema ka mulle, et ma peaksin omale vist noormehe leidma ja temaga aega veetma, oma silmaringi avardama. et mida ma ikka kodus passin, igav ju. aiblää. nad tahavad minust lahti saada, selge see.

hüppaks peaga vastu seina.

lõppude lõpuks lisan ma siia ka ühe pildi ja olen sama fukken äge kui teised kõik. vso.

Mind vaevab madala ego maania. Lisaks olen ma hakanud ennast süüdistama igas söögikorras. Ma ei suuda süüa, ma ei taha, aga paratamatult ma Pean seda tegema.
Ma sõin täna ära kolm umbes koogitükki. Küll aga pisikesed ja peale jõin greibimahla, kuid ma ei suutnud seda ka lõpuni juua. Mul on niisugune roojane tunne, et ma olen midagi Väga valesti teinud. Ja tegingi. Ma sõin.

Ma ei oska ega ei ole võimeline omale oksereflekse tuua, mis masendab mind veelgi rohkem. Eile õhtul läksin veel endast täiesti välja. See tähendab lihtsalt seda, et ma olen väga tundlikuks muutunud. Alguses see osa, et mu sõbranna tahab ennast lõikuma hakata. Alguses võtsin ma seda naljana sest ta ongi selline tüdruk, kes ei saa hetkegi tõsiselt olla. Ja kui ma mõistsin, et ta tahabki veenid läbi lõigata, otsustasin talle ette näidata kuidas see käib. Me olime parajasti minu toas, ema oli teises, vaatas telekat ja ma haarasin ta nõndanimetatud lõikeriista ja hakkasin endale juba sisse lõikama kui ta kiljuma pistis ja mõned meetrid eemale jooksis. Oletatavasti on see teema nüüd summutatud. MA ei taha, et keegi mu sõpradest lõikuma hakkaks ja veel vähem tahan ma seda ise teha, kuid miskipärast olen ma juba viimase kuu jooksul olnudki valu suhtes mingisuguses sõltuvuses. kui mul ei ole seda, Ma pean endale seda tekitama. Ma ei suuda olla muidu.

Lisaks on hakanud mul silme ees väga sageli mustaks lööma. Jalad lähevad nõrgaks ja see juhtub täiesti suvaliselt. Seisan, istun, söön või mida iganes ma ka ei teeks. Täna vajusin juba põrandale sest põlved muutusid sellepärast nõrgaks.

Ja ema, kes eile mind rahustas tund aega uuris, et äkki on mul tõesti psühholoogi vaja. Ja ta nägi mu valedest läbi kui ma kinnitasin talle, et minuga on kõik absoluutselt korras. Ma tunnen ennast lihtsalt nii tühja ja mõttetuna. Ma vihkan ennast sest mul on vaja teha mõndasid asju, eluks vajalikke asju, kuid ma ei suuda ja ma ei taha.